Tervishoiu Rahastamine Austria

Sisukord:

Tervishoiu Rahastamine Austria
Tervishoiu Rahastamine Austria

Video: Tervishoiu Rahastamine Austria

Video: Tervishoiu Rahastamine Austria
Video: Tervishoiu kättesaadavusest, 10.04.2018 2024, Märts
Anonim

Rahvatervise rahastamine

Tervishoiusüsteemi rahastatakse tuludega seotud sotsiaalkindlustusmaksete, maksurahastatava avaliku sektori raha ja erasektori kaasmaksete kaudu otsese ja kaudse kulude jagamise kujul. See solidaarsusel põhinev rahastamine tagab õiglase juurdepääsu tervishoiuteenustele - olenemata sissetulekust, vanusest, soost või päritolust.

navigeerimine

  • Jätka lugemist
  • rohkem sel teemal
  • Nõuanded, allalaadimised ja tööriistad
  • Finantseerimine ja rahastajad
  • Individuaalsed omaosalused
  • ">Haiglate rahastamine
  • ">
  • Tervishoiukulud
">

Finantseerimine ja rahastajad

Graafik näitab lihtsustatud viisil tervishoiu rahastamist ja finantseerijaid. (Suurema vaate saamiseks klõpsake graafikal.)

Tervishoiu graafiline rahastamine „Austria tervishoiusüsteemist. Numbrid, andmed, faktid. Uuendatud väljaanne 2019 "© BMSGPK
Tervishoiu graafiline rahastamine „Austria tervishoiusüsteemist. Numbrid, andmed, faktid. Uuendatud väljaanne 2019 "© BMSGPK

Tervishoiu graafiline rahastamine „Austria tervishoiusüsteemist. Numbrid, andmed, faktid. Uuendatud väljaanne 2019 "© BMSGPK

Individuaalsed omaosalused

Teenuste kasutamine on osaliselt seotud patsiendi omaosalusega. Omaosalused võivad olla kas fikseeritud summad (nt ravimite retseptitasu) või omavastutuse protsent (nt erapraksise piirkonna kindlustushüvitiste omavastutus). Sotsiaalkindlustushüvitiste kataloogi mittekuuluvate teenuste kasutamise kulud kannavad patsiendid ise. See hõlmab kulutusi retseptita ravimitele, päevaraha statsionaarseks viibimiseks või kulutusi teatud hambaraviteenustele.

Kuludest vabastamine, nt retseptitasust või haiglas viibimise omavastutusest, on seotud teatud tingimustega ja nende eesmärk on tagada sotsiaalselt tasakaalustatud juurdepääs tervishoiuteenustele.

Kui pöördutakse ravikindlustuslepinguta arstide või terapeutide poole, kes võivad vabalt määrata oma tasud (valikulised arstid, valikterapeudid), peab patsient kulud ise esialgu ise tasuma. Soovi korral hüvitab ravikindlustus osa tariifist, mille ravikindlustusselts teenuse eest maksaks.

Haiglate rahastamine

Haiglaid rahastatakse mitmest allikast, peamiselt maksudest ja sotsiaalkindlustusasutuste ühekordsetest sissemaksetest. Peamised rahastajad on sotsiaalkindlustus, föderaalriigid ja föderaalvalitsus. Lisaks maksavad patsiendid väikeseid lisatasusid (päevaraha).

Sotsiaalkindlustuse, föderaalriikide ja föderaalvalitsuse vahendid suunatakse föderaalsesse terviseagentuuri ja osariigi tervishoiufondidesse. Riiklikud haigekassad rahastavad haiglaravi avalikes ja mittetulunduslikes akuuthaiglates (haigekassad) vastavalt tulemustele orienteeritud haiglate rahastamise süsteemile

Era- ja mittetulundushaiglates (sanatooriumides) arveldatakse LKF-süsteemi järgi (erahaigla finantseerimisfondi kaudu (Link: www.prikraf.info)) ka nende teenuste eest, mille eest sotsiaalkindlustus on kohustatud hüvitisi maksma.

2017. aastal laiendati LKF-i, lisades haigla ambulatoorse piirkonna mudeli, mis on kohustuslik alates 2019. aastast. Tulemusepõhise arvelduse järkjärguline juurutamine ambulatoorse haigla piirkonnas parandab teenuste läbipaistvust ja toetab statsionaarset piirkonda.

DRG-süsteemis arveldamise aluseks olev haiglate seaduslikult kohustuslik dokumentatsioon on reguleeritud föderaalsel tasandil. See annab olulist teavet tervishoiupoliitika kavandamise ja kontrollimeetmete jaoks ning tulemuste kvaliteedi mõõtmiseks.

Tervishoiukulud

Tervishoiu kogukulud (sh pikaajalised hooldused ja investeeringud) moodustavad umbes 41,3 miljardit eurot ehk 11,2 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP) (2017). Jooksvad tervishoiukulutused (sh pikaajaline hooldus, välja arvatud investeeringud) moodustavad umbes 38,5 miljardit eurot ehk 10,4 protsenti SKPst.

Ligikaudu kolmveerand (74,0 protsenti) praegustest tervishoiukulutustest (2017) saadakse riiklikest vahenditest, sealhulgas sotsiaalkindlustusametite, föderaalvalitsuse, föderaalriikide ja omavalitsuste kulutused. Ülejäänud (26,0 protsenti) on eratervishoiukulud.

Soovitatav: